Tai ja Cambodia 04.04 – 20.04.20008

Seltskond: Jana & Martin

Planeeritud teekond: Tallinn-Helsinki-Bangkok-Phnom Penh-Sihanoukville-Phnom Penh-Bangkok-Phuket-Phi Phi-Krabi-Bangkok-Helsinki-Tallinn

Meie reis algas 04.04 pärastlõunal sõiduga Tallinna Lennujaama, kust siis lendasime Finncom Airlinesiga Helsinkisse. Seal pidime ootama ca  2 tundi, kui toimus meie edasilend Finnaair-iga otse Bangkoki. Lend toimus öösel ning olime tunnistajaks suurele äikesetormile, mis kogu lennukut tugevalt raputas. Hommikul kell 10 paiku maandusime õnnelikult Bangkoki lennujaamas. Kuna olime valinud oma esimeseks petuspaigaks Cambodia, siis ootasime Bangkoki lennujaamas edasilendu ca 5 tundi. Edasi lendasime Air Asia-ga Cambodia pealinna Phom Penhi. Lennujaam ise oli väiksem kui Tallinna Lennujaam ning peale tolliprotseduuride tegemist pääsesime esimest korda kuuma leitsaku kätte.

Sooja oli sel hetkel üle 35 kraadi, mis meid põhjamaiseid inimesi kohe jalust rabas. Edasiseks sihtkohaks oli meil valitud Cambodia läänerannikul asuv mereäärne küla Sihanoukville, kus meid ootasid ees tuttavad eestlased, kes sinna hotelli olid ehitanud. Istusime taksosse ja ees ootas 220km sõit. Pilt mis meil taksoaknast vastu vaatas oli kõike muud kui tavapärane. Puudus igasugune seaduspärasus: meeletus koguses prügi igal pool vedelemas, lehmad ja inimsed tänavatel läbisegi, liikluseeskirjad puudusid, majadeks vaid mingid imelikud puidust lippidest moodustised. Autodesse oli pakitud terve suguvõsa kus salongi mahtus imekombel 10 inimest, kaup oli seotud auto katusele ning külgede külge nääridega ning lisaks sellele istus 5 inimest veel selle kauba otsas katusel. Uskumatu. Lisaks tegi taksojuht meile sellist sõitu, et selle 3 tunni jooksul pidime ainult palvetama, et me ilusasti ühes tükis kohale jõuaksime.

Lõpus kella 18 paiku õhtul jõudsime Sihanoukville, kus meid tervitasid juba tuttavad näod. Hotell ise oli selline pisike, kuid armas koos vabaõhu baari-restorani ning ilusate tubadega. Peale sisseseadmist sai tutvust tehtud Cambodia köögipoolega ning rahulikult puhates möödus esimene õhtu.

Järgmisel hommikul suundusime otsejoones Sihanoukville kuulsaimasse randa nimega Serendipity. Tegu oli päris suure rannaribaga, koos lumivalge liivaga ning helesinise veega. Terve rannaäär oli täis rannabaare (beach shack), koos seal ees asuvate rotangtoolidega. Heleni soovitusel tellisime endale „bucket“-id, mis sisuliselt tähendasid laste liivaämbreid, mis oli täidetud alkoholikokteiliga. Näiteks bucket, mis sisaldas kohalikku viskut nimeba Mekong, energiajooki, koolat ja jääd, maksis kokku 3 USD. Olime ennast mõnusasti toolidesse surunud, kui meid hakkasid ümbritsema väikesed lapsed, kes kõik tahtsid meile müüa isetehtud käevõrusid ja käepaelu. Kui olime mõned käepaelad tellinud, olime äkitselt ümbritsetud vähemalt 10 lapsega kes kõik mangusid et me ka nende käest ostaksime. Lõppude lõpuks muutus see ka üsna tüütuks, kuna rahu ei leidnud enam kusagilt. Seal rannas tutvusime ka 2 toreda eestlasega, kes olid seal peatunud juba kuu aega ning plaanisid edasi rännata Austraaliasse.

Kuna kõht hakkas tühjaks minema, võtsime tuk-tuki ja lasime ennast sõidutada restorani nimega Snake House. Tegemist oli vene restoraniga, kuhu oli kokku kogutud suurel holgal erinevaid roomajaid, linde, krokodille jne. Peale väikest loomaaiatuuri lasime oma maitsemeeli hellitada pelmeenidel ja kartulisalatil. Uskumatu, kui hea see võib olla selles keskkonnas. Õhtupoole otsustasime uuesti tagasi minna randa, kus toimusid meeleolukad rannapeod. Seal saime tuttavaks mitme kohalikuga ning ühe austraallannaga, kelldega sai tantsitud varaste hommikutundideni.

Järgmisel hommikul otsustasid Rene ja Helen meile teha tuuri kõrval asuvasse Otres Beachile. See oli uskumatult ilus ja rahulik rand. Seal ei olnud ühtegi kaubapakkujat ning seal võisid tunda imelist rahu ja vaikust ning nautida täiel rinnal kõrvetavat päikest ja 35 kraadist merevett. Kohalik peremees pakkus mulle just grillitud austreid, kuid Rene seda süüa ei soovitanud. Pärast mitmetunnist rannas vedelemist otsustasime edasi mopeedidega Sihonoukville ümbrust avastama minna. Rene ja Helen sõidutasid meid läbi kohalike külade ja kohtade, mis näitasid kui vaeselt tegelikult Cambodias inimesed elavad. Majadeks lihtsalt meie mõistes puukuur ja siis nad seal toimetavad 10 pereliiget kõik pead ja jalad koos. Ära käisime ka Sihanoukville kõige kõrgema mäe otsas asuvas templis, kus üks kohalik poiss kohe ennast lahkesti giidiks pakkus. Kõik kohad olid ahve täis, mis meile muidugi väga meeldis.

Kuna hotelli juurde olid eestlased veel ehitanud kino, siis otsustasime filmi minna vaatama. Cambodia kino on muidugi täiesti teistmoodi. Nimelt olid kinos mõnusad rotangtoolid, lamamismatid, padjad ja teised mugavused. Ise võtsid nii palju juua ja näkse kui soovisid ning hiljem maksid tühjade pakkide/purkide järgi. Film ise polnud suurem asi see õhtu, kuid fiiling ja meeleolu oli sõnulseletamatu. Võimas kogemus.

Järgmisel päeval otsustasime minna paadimatkale Bamboo saarele. Selleks istusime koos mõne teise turistiga pikasabalise paadi peale. Peale tunniajast sõitu jäime ankrusse ning saime avastada snorgeldades veealust maailma. Edasi sai sõidetud Bamboo saarele ning meile anti 4 tundi vaba aega. Selleks jalutasime teisele poole saart ning leidsime muinasjutulise laguuni. Lumivalge liiv, kristallselge vesi, palmid, üksik rannabaar koos külmade jookidega ja praktiliselt mitte ühtegi inimest. Nii me siis veetsime seal aega kuni oli aeg tagasi teisele poole saart kõndida. Seal siis valmistas paadijuht meile kõigile kohapeal lõunasöögi, milleks oli grillitud barracuda kala erinevate lisanditega. Luksus missugune. Edasi kulges sõit taas tagasi Sihanoukville suunas, kuid vahepeal sai tehtud veel üks snorgeldamispeatus, kust avanes väga ilus vaatepilt, kuna vesi oli väga selge ja koralle täis. Õhtul viisid sõbrad meid kohalikku Cambodia restorani, mis kujunes omaette elamuseks. Seal polnud vist keegi valgeid inimesi näinud, kuid kuna meil oli üks kohalik tüdruk kaasas, siis sai kõik tellitud ja selgeks tehtud nagu soovisime.

Järgmisel hommikul olime sunnitud hüvasti jätma meie toredate sõpradega ning taas taksoga pealinna Phnom Penhi sõitma. Kella 15 ajal startis Air Asia lennuk Bangkoki suunas. Bangkokis oli meil kiire ümberistumine ning suundusime Air Asiaga edasi Phuketisse. Phuket on Tai lõunaosas asuv saar, mis on kuulus oma kireva ööelu poolest ning kaunite randade poolest. Lennujaamast korjas meid peale mikrobuss, kes sõidutas meid Patong Beachil asuvasse hotelli. Hotelli aknast avanes ilus vaade Patong Beachile, kuid erilist muljet see pärast Cambodia valge liivaga kaetud randasid ei jätnud. Liiv oli suht must, palju lamamistoole, mis viitab suurele rahvahulgale, vesi oli sogane jne. Jana sai pärast Cambodia restorani külge endale kõhuhäda, mis ta täiesti voodisse viis. Käisin veel üksi õhtul linnapeal korra jalutamas, et näha seda melu mis Patongis käib ning siis tagasi hotelli, kus uni tuli magus.

Järgmisel hommikul rentisime motorolleri ja hakkasime mööda rannikut lõunapoole sõitma. Külastasime nii Karon Beachi kui ka Kata Beachi, kus ka ujumas käisime. Edasi sõitsime mööda rannikut tagasi ning käisime kohalikus restoranis Tai toitu nautimas. Peale lõunat võtsime Safari tuuri, kus meid viidi saare teises osas asuvasse parki, kus meid sõidutati pühvliga, elevantidega, näidatati kuidas tehakse riisi ja kuidas kummipuust kummi saab, lisakd Tai poksi näidishow ja elevadishow, kus üks elevalt mulle jalaga kõhu pealt massaazi tegi. Edasi tegid showd meile treenitud ahvid ning siis viidi meid kohalikule jõele kanuumatkale. Peale kõike seda sõidutati meid tagasi hotelli ning vajusime väsinuna voodisse.

Järgmisel hommikul ootas meid ees taas uus seiklus ning meid sõidutati taksoga saare teise otsa sadamasse, et astuda laeva, mis meid Phi Phi saarele viis. Phi Phi saari on kaks, suurem on Phi Phi Don, kus on ka majad ja hotellid peal ning teine Phi Phi Leh, mis on kaljusaar koos puutumatu ning hingematvalt ilusa laguuniga. Seal nimelt filmiti ka kuulsat filmi „The Beach“. Kohe kui randusime, ümbritsesid meid erinevad inimesed kes kõik üritasid meile hotelli pakkuda. Lõpuks valisime välja ühe üpris korraliku hotelli täpselt saare keskel (kummalegi poole mere äärde oli 100m). Õhtu poole jalutasime niisama müüda saart ringi, nautisime kohalikku toitu ning veetsime hilised õhtutunnid rannabaaris kohalikku muusikat kuulates.

Järgmisel hommikul ootas meid juba broneeritud tuur Phi Phi Leh saarele ning teistele ümbritsevatele saartele. Sellest kujunes üks äraütlemata mõnus päev, kus kiirkaatri ülemisel tekil sai sõidu ajal päikest võtta. Phi Phi leh juures anti paari peale kanuu ning saime ise omal käel kaljude vahel maale sõita ning snorgeldamas käia. Nagu kuvas seda kanti The Beachi film, on see tõesti üks ilusamaid kohti maailmas. Edasi kulges sõit järgmistele saartele, millest üks oli Monhey Island ja samuti sai kaldale kanuudega sõidetud. Terve rannaüürne palmisalu oli paksul ahve täis, kes kõik seal kartmatult inimesi uudistasid. Edasi sõitsime ühele teisele saarele, mille nime enam siinkohal ei mäleta, kuid seal pakuti meile rannaliival taipärast lõunasööki koos värskete puuviljadega ning anti vaba aega snorgeldamiseks või ujumiseks. Tagasiteel käisime läbi Shartk Pointist, kus pidi olema võimalik näha snorgeldades ka päris haikalasid. Mul see kahjuks ei õnnestunud, kuid üks meie reisikaaslane oli haid märganud. Väidetavalt need haid ei pidanud hammustama.

Reisiplaani järgi oli meil veel ees ootama järgmine päev Phi Phi saarel, kuid kuna saar ennast ammendama hakkas ning me janunesime uute seikluste järele, siis otsustasime külastada kõrval asuvat Lanta saart. Lanta on Phi Phiga võrreldes väga suur, kus pikemast küljest mõõdetuna on ta 100km pikk. Hommikul Phi Phil hotellist väljudes tabas meid aga üllatus. Nimelt oli alanud Tai uus aasta. Ja see tähendas seda, et kõik inimesed oli varustanud ennast veepüssidega, pangedega, voolikutega ja kõikide muuda võimalike vahenditega et kõik möödujad märjaks pritsida ning siis head uut aastat soovida. Õnnes jõudsime sadamasse jooksuga ja suhteliselt kuivalt. Sõit Lantale kestis poolteist tundi ning seal leidsime ka suhteliselt lähedal sadamale mõnusa bungalow tüüpi maja. Edasi rentisime mopeedid ning asusime saart avastama. Esimese veesahmaka saime juba hotelli teelt välja keerates. Ja nii se kestis kogu päeva vältel, kus jälle peatati meid iga 100m tagant kinni ja kallati veega üle. Aga kuna oli väga soe ilm, siis ega see suurt ei häirinud, pigem olime õnnelikud et sattusime sinna sellisel päeval, kuna meie jaoks oli see ainulaadne kogemus. Lanta iseenesest ei üllatanud mitte millegi erilisega. Kohalikud isegi hoiatasid, et ujuma ei maksa minna, kuna meduusid pidid eriti mürgised olema ning et just 1 päev varem sai üks poiss surma tänu meduusikõrvetusele.

Järgmiseks päevaks olime broneerinud endale kajakimatka lahel ning külastuse kõrvalasuvatele saartele. Me arvasime, et peale meid tuleb veel inimesi, kuid lõpuks oligi see päevane tuur vaid meile kahele. Peale meie oli paadijuht ning kajakigiid. Kõigepealt viidi meid vaatama mangroovimetsade äärde ahve ning kuna oli hommik, oli nende söötmisaeg. Sai siis neile ananassi tükeldatud ja visatud. Mõni aktiivsem ahv püüdis isegi meile paati hüpata. Edasi kulges sõit kürvalasuvale saarele, kus vahetasime paadi kajaki vastu välja ning me sõitsime ümber saare, vahepeal sisse põigates koobastesse ning pisematesse laguunidesse. Edasi läksime taas suure paadiga järgmisele saarele, kus siis pakuti meile kohalikku sööki ning anti vaba aega päevitamiseks ja ujumiseks. Saar oli suht kivine, kuid välja sai ilusti puhata. Rannas sibasid ringi terve hulk gekosid, kes olid võrreldes teiste nähtutega ikka väga suured.  Lõpuks viidi meid bungalow juurde tagasi ning peale supermaitsvat õhtusööki kuuvalgel, uinusime mõnusalt.

Järgmisel hommikul asusime taas teele ning meid sõidutati laevaga Krabi piirkonda. Seal võtsime takso ning lasime ennast viia Ao Nangi randa, kus taksojuhi abiga leiti meile üsna rannas hotell. Seejärel võtsime taaskord mopeedi ja läksime ümbrust uudistama. Ao Nang kujutas endast suhteliselt turistirohket kohta, kus puudus ilus supelrand, kuid see oli hea stardikoht kõrvalasuvate saarte külastamiseks. Mopeediga sõitsime veidi linnast välja, kus avastasime pankrannikult alla minnes fossiilidest moodustunud kivimid, mis palistasid terve rannaääre. Peale seda hakkasime uurima mida järgmisel päeval teha ning mõtlesime minna kiirkaatriga kõrval asuvaid saari külastama. Hommikul tahtsime minna hommikust sööma, kuid siis väideti, et hommikusöök algab alates kella 10-st, mis meile täiesti hämmeldust pakkus. Kaatrireis algas juba kell 8 ning soovisime enne seda süüa. Nemad aga said nii kurjaks ja hakkasid vastu võitlem, mistõttu läksime kõrvalasuvasse turismibüroosse kust olime antud hotelli võtnud ning palusime leida õhtuks uue hotelli, kus oleks kõik lubatud asjad sees. Edasi viidi meid kaatrisadamasse, kust võtsime suuna Chicken Islandile, mis kujutas endast kana pead meenutavat kivist moodustist, mis kõrgus üle saare. Sellest edasi lubati meid snorgeldama, mis oli vapustav, kuna seal asus üks ilusamaid korallrahusid, mida mu silmad näinud on. Vesi oli nii selge, et vabalt võis eemal näha korallrahu lõpus asuvat merepõhja üle 20 meetri sügavusse. Edasi kulges sõit ühele pisikesele Pakbia ja Lading Islandile, mis oli kui maapealne paradiis. Mitte ühtegi maja ja täielikult sinine vesi ja valge liiv. Edasi läksime Hong Islandile, kus meile serveeriti pidulik lõuna koos värskete puuviljadega. Siis tegelesime veel mõned tunnid snorgeldamisega ning söötsime kaladele käest saia. Lausa uskumatult palju oli neid kalu seal ümber ning üks kala koguni hammustas Janat nabast, kuna pidas tema nabarõngast saiatükiks. Tagasi jõudes ootas meid ees juba uus hotell, või õigemine bungalow, mille restoran asus mere kaldal, kust avanes uskumatult ilus vaade. Kokkuvõttes jäime selle kohaga väga rahule. Õhtul läksime sööma Itaalia restorani ning nautisime pizzat, millest juba ammu puudust olime tundnud.

Järgmiseks hommikuks olime endale broneerinud juba jälle kiirkaatrituuri, kuid nüüd juba teistele saartele. Esmajärjekorras külastasime Railay Beachi ning suundusime edasi Phra Nang koobastesse. Seal oli suures koopas suurel hulgal puidust falloseid ning jumalatele pandud toitu. Ei saanudki päris hästi aru, miks ja kellele need asjandused seal mõeldud olid. Edasi käisime Tup Islandil ja lõpuks Poda Islandil, kus meile taaskord meeldiv lõunasöök serveeriti. Poda Islandil juhtus selline kummaline seik, et sai veidi seal rannas ringi jalutatud, kui Jana juurde astus mingi tädi ja tutvustas ennast kui Rootsi mingi reisiajakirja reporterit, kes siis teeb artiklit nendest saartest. Kaasas oli ka siis fotograaf, kes kohe Janat igas poosis pildistama hakkas. Sedasi sai ilusti Podal aeg sisustatud ning veidi aega jäi üle ka veel snorgeldamiseks. Ilm oli taaskord võrratu ning kehalt oli koorunud juba mitu kihti nahka. Õhtul nautisime kohalikku kala meie hotelli rannarestoranis.

Järgmisel hommikul olime sunnitud Krabiga hüvasti jätma ning juba hommikul istusime Krabi lennujaamas Air Asia lennuki peale, et lennata Bangkoki. Lend kestis vaid 1 tund ning juba varsti maandusime Bangkoki kesklinnas hotellis Reno. Tegemist oli budget hotelliga, kuid mille tase oli suurepärane. Kuna Bangkoki majutus on suhteliselt kallis, siis 60 USD öö eest maksta selle taseme eest oli väga hea. Hotellis oli isegi korralik basseid ja hommikusöök. Õhtupoole otsustasime külastada ööturgu, mis hakkas kihama kella 18 paiku Bangkoki meelelahutuspiirkonnas Patpong. Tegemist oli kihava turuga, kus sai välja kaubeldud väga head hinnad paljudele toodetele. Edasi mõtlesime kogeda ka Bangkoki ööelu ning järgi sai uudistatud nii Ping Pong showd kui ka erinevad diskoteegid üle linna. Tuttavaks saime inimestega üle maailma, mis tegi õhtu eriti meeleolukaks.

Hommik algas kosutava ujumisega hotelli basseinis. Peale seda otsustasime tutvuda Bangkoki kultuurilise poolega ning võtsime tuk-tuki, kes meid erinevatesse templitesse ja paigaldesse viis, kus sai aimu Tai kultuurist ja buddha usundist. Kohtusime ka ühe inglasega, kes käib Tais regulaarselt vääriskive ostmas, et selle abil neid maha müües Inglismaal reisiraha tagasi teenida. Õhtul külastasime veel Patpongi ööturgu, et sooritada viimased ostud kodustele ning märkamatult oligi meie reis jõudnud lõpukorrale.

Hommikul varakult lasime takson ennast sõidutada lennujaama, kus juba 9 paiku startis Finnairi lennuk Helsinki suunas. Ilm oli ilus ning sõit kulges tõrgeteta. Helsinkis pidime ootama mõned tunnid kui Finncom Airlines meid propellerite mürinal Tallinnasse toimetas.

Kokkuvõtteks võib öelda nii, et Cambodia rannad on ühed ilusaimad, mida me näinud oleme. Sealsete inimeste soojus, naeratus ja superodav elu on need, mis meid iga kell sinna tagasi kutsub. Tai omakorda on palju arenenum ning oleks sobilik ka koos lastega reisimiseks. Tai saared ja rannad on erakordsed ning samuti Tai inimesed on lahked, abivalmid ning naeratavad kogu aeg. Tai ja Cambodia andsid meile edaspidisteks reisideks suure positiivse laengu, mis ei kustu kunagi.

Delicious Digg Facebook Furl Reddit Stumbleupon Yahoo My Web