Minu esimesed ja viimased motikasõidud olid 10a tagasi. Olin noor ja värskelt armunud, mu esimene armastus. Noormehel oli motikas ning enamuse aja me kruiisisime ringi.  

Ei ainsatki hirmutunnet, ainult puhas nauding. Emotsioonid sellest olid nii positiivsed, et olen tahtnud ka endale lube teha aga eks see on kiire elutempo ja ka laiskuse taha jäänud, ainult mõtteks. 

Teadsin, et Tais liiklemiseks saab meil olema roller. No kui roller, siis roller. Poleks iial arvanud, et see saab mu siinoleku, kõige ebameeldivamaks osaks. Mu esimene rollerisõit oli kohutav, ei mingisugust naudingut ega turvatunnet. Peas ainult keerles kõikvõimalikud versioonid, erinevatest võimalustest, kuidas tekiks õnnetus. Näen ja tunnen ainult ohtu. Lihtsalt teadmine, et pean jälle rollerisõidule minema, ajab mind närvi ja südame puperdama. Rolleriga sõites, kõige hullem osa on teiste sõitjate vahel manööverdamine, kiirus, kurvid ja tugev tuul.  Igapäevane poodi,- sööma,- ja randaminek on nagu sõit ameerika mägedel. Mu noor süda ei pea vastu ju:):):) Miks mitte auto siis? Lihtne, rollerirent on kõvasti soodsam ning rolleriga pääseb paremini liiklema kui ka parkima. 

Ükspäev siis pandi mind üksinda sõitma, siis pidavat hirm üle minema. Eks see tegelt tõsi ole aga minu proovimine lõppes sellega, et panin külje maha. Üks turist, kes mõni hetk hiljem mööda sõitis, pidas kinni ja uuris kas kõik korras ja kas saab aidata kuidagi, noogutasin et ok. Tunda ja näha on, et enamus turistidel kaoks nagu rahvus ja on valmis abi pakkuma kui omale. Õnneks polnud kiirus suur ja sõjahaavad minimaalsed. 

Pärast õnnetust hirm suuremaks ei läinud, kuigi uuesti proovima pole ka tahtnud minna. Kuna roller on siin meie liiklusvahend ja kodus passida ka ei taha, siis ei jää mul muud üle kui kiiver pähe ja ameerika mägedele. 

Turvalist liiklemist:) 

Kerstin

Links to our English webpage:

Delicious Digg Facebook Furl Reddit Stumbleupon Yahoo My Web