Hiljuti on mind võluma hakanud budism. Eestis olles ei ole ma kiriku, usu ja kristluse vastu väga suurt huvi tundnud, võibolla seetõttu, et kui ma algkoolis käisin, siis mingiks hetkeks oli meie 24 lapselisest klassist 20 usklikud ja käisid pühapäevakoolis. Mind ärritas eelkõige see, et lapsed ei länud sinna oma soovil ja huvist kristluse vastu, vaid meelitati kommide ja muu hea paremaga, mis sellel ajal oli küllatki defitsiitne. See mõjutas mind ning tekitas viha usuteema vastu ning seetõttu käisingi suure kaarega kõigest sellest mööda.

Tais olles olen aga avastanud, et budism on väga mõnus ja rahustav ning see on pigem elustiil, kui mingi tõsine usulahk. Templites ja Suure Buddha juures käies ning munkadelt õnnistust saades tekib alati mõnus rahu hinge. Väga paljudel minu tuttavatel, kes ei ole kohalikud, kuid on siin elanud juba 2-3 aastat, on kaelas väikesed Budha kujud ning käte ümber nn. õnne toovad käepaelad. Oma esimese käepeale sain ma täiesti juhuslikult, ilma et ma seda oleks tahtnud või üldse teadnud, et sellised asjad on olemas. Kuid pärast seda on imekombel väga paljud asjad paremuse poole läinud ning õnn on ennast mitmel korral endast märku andnud. See tekitab üha enam uusi tundeid ja  paneb rohkem usukma, et need tõesti toovadki õnne ja tekitavad hinge rahutunde, mis ongi budismi üks peamisi eesmärke.

Minu puhul on see igal juhul mõjunud ning ma olen selle ise kuidagi samm-sammult enda jaoks avastanud ning järjest rohkem tahan ma edaspidi sellest teada saada. Olen mõelnud minna ka budismi ja meditatsiooni seanssidele, et juba põhjalikumalt ning sügavamalt ennast kurssi viia idamaise elufilosoofiaga, et jõuda lähemale hingelisele õndsaks saamisele.

Tarmo

Links to our English webpage:

Delicious Digg Facebook Furl Reddit Stumbleupon Yahoo My Web