Täna sai külastatud Phuketi vahest ühte tuntumat ja kuulsamat üritust Vegetarian Festivali. Olin sellest üritusest kuulnud ja lugenud juba nii mõndagi ja teadsin suuresplaanis, mida sellelt hommikuselt rongkäigult oodata – inimesed ajavad end transiseisundisse ja pistvad oma põskedest ning keelset läbi kõikvõimalikke asju, mida ainult annab läbi toppida.   

Kuid kui nüüd minult küsida, et mis tundeid selle nägemine minus tekitas, siis ausalt öeldes jättis see mind suht külmaks. Mul ei tekkinud mingit vastikustunnet, mis oleks südame pahaks ajanud ega ka suurt vaimustust seda rongkäiku ja verest tilkuvaid inimesi nähes. Vahest oli mu aju aladeadlikult juba natukene varem minu tundemeeled selleks ajaks sulgenud ning ma vaatasin seda kõike tuima kalapilguga – kes seda teab? 

Minu jaoks oli see pigem segu kunstist, performance’st ja usurituaalist. Jeesuski löödi risti ning tema käed ning jalad läbistati teravate naeladega, mis mõnes mõttes suhteliselt sarnane nende inimeste käitumisega täna. Seega ei midagi uut siin päikese all. Tegelikult tehakse usu tõttu palju hullemaidki asju, kas siis lastakse ennast kusagil rahavarohkes kohas õhku, et võimalikult palju süütuid inimesi ka hukkuks või lennatakse mõne reisilennukiga kuhugi pilvelõhkujasse sisse või mida iganse ja kõik selleks, et oma jumalale meelepärane olla ning peale surma õndsaks saada. Selline käitumine on kohe kindlasti taunimist väärt.  

Täna aga inimesed vabatahtlikult veristasid ja torkisid ennast selleks, et ajada kurjad vaimud endast välja ning puhastuda. Idamaine kultuur ja usk on tegelikult vägagi humaanne, kus on küll oma iseärasused, mis euroopaliku mõttemaailmaga inimestele võivad tunduda kergelt veidrad, kuid kui selleks, et saada paremaks inimeseks, on vaja kõigest mõni terav asi põske pista, siis mis selles küll halba on... 

Links to our English webpage:

Delicious Digg Facebook Furl Reddit Stumbleupon Yahoo My Web